“Vanamees ja meri”

Ernest Hemingway (1899-1961) oli üks XX sajandi mõjukamaid kirjanikke, kelle kirev elukäik lõi legende tema kohta juba ta eluajal. Eestlaste seas on tuntuim tema repliik “Igas maailma sadamas leidub vähemalt üks eestlane”; vähem on meile teada tõigad, et ema kasvatas laps-Ernestit tüdrukuna; et ta pidas end olevat “halva õnne kandja”, kes alatasa satub õnnetustesse; et ta kuulutas end Mata Hari salaarmukeseks ning lõpetas elu enesetapuga.

“Vanamees ja meri” on Hemingway tuntuim teos, mis ilmus esimest korda 1952. aastal ning tõi autorile nii Pulitzeri kui ka Nobeli auhinna. Pealtnäha lihtsakoeline lugu vana kaluri kalapüügiretkest, millest kujuneb tõsine emotsionaalne katsumus, on tegelikkuses mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik mõistujutt, kujutades inimest oma eluvõitluses, inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust.

Raamatus on pühendus.