“Vennad Lautensackid”

Sellel 1931. aasta esimese mainädala kolmapäeval istus selgeltnägija Oskar Lautensack oma sõbra Alois Pranneri korteris Münchenis ja nägi kõike süngetes värvides. Niisiis on ta jälle kord karile jooksnud, niisiis peab ta uuesti oma sõbra juurde peitu pugema.

Hooletult seljast visatud mantel ripub toolikorjul, pruunis jõupaberis pakk on laual, kulunud nahkkohver kõige hädavajalikuma varanatukesega keset tuba. Taskus aga on Oskar Lautensackil see, mis teda sundis siin pelgupaika otsima: saja kolmkümne nelja marga suurune arve, mis ta proua Lechnerile oma kahe toa eest Rumfordi tänaval võlgneb ja mida ta tasuda ei saa. Nii kössitab ta nüüd sohval. Tema lihav, madala otsmikuga nägu, mida ümbritsevad lopsakad mustad juuksed, on pahameelest pilves, tugev suu kokku surutud, jutltunud tumesinised silmad vaatavad mornilt tihedate mustade kulmude alt. Ta ei tee väljagi kodukootud mugavustest, millega tuba on sisustatud, ega sõbralikust maipäikesest, mis kogu ruumi täidab. …