“Viimane Valgesulg”

Kaks poissi läksid mööda Tapineeme metsarada.

Esimene liikus edasi viisil, mida poleks heaks kiitnud ükski vilunud matkainstruktor. Aeg-ajalt jooksis ta mõnikümmend meetrit. See oli säärane keksimisetaoline hüplev lapsejooks, mida kolmeteistkümneaastased poisid lubavad endale ainult juhul, kui kedagi pole nägemas. Siis lonkis tüki maad, kummardudes tihti lähemalt silmitsema rohututte ja mättavahesid.

Poisil oli ümmargune, pisut üleliigsest kehakaalust kõneleva lõuavoldiga nägu. Ülespoole vaatav ninaots andis sellele heasüdamliku ilme. Tüsedusele vaatamata liikus poiss osavalt ja kergelt. Paksuhuuleline suu pisut lahti, käed lõdvalt rippu, värvituks pleekinud siilipea ette sirutatud, sarnanes ta matile astunud maadlejaga. Nähes puude seas mustade oksaaukudega haabu, astus poiss ettevaatlikult nende juurde. Pilk kuhugi üles kinnitatud, kopsas ta roikaga vastu trummina kõmisevat puud, ootas veidi ja sörkis siis tagasi rajale.

…