“Võibolla järgmisel ööl…”

Eessõna

Sajandeid on olnud Euroopa see idaosa, mille valitsejad on kõnelnud vene keelt, klassikaliseks vägivalla tandreks. Sedamööda, kuidas on selle määratu maa-ala valitsejad nihutanud oma piire läände, on suurenenud ka vägivald, hõlmates ikka enam ja enam neid maid ja rahvaid, kes kuulunud vaba läänemaailma kultuurkonda. 1944. a. sügisel suleti ka Eesti raudse eesriide taha ja enam kui kümne aasta jooksul on Eestis võimutsenud vägivald, ülekohus ja väikese, kuid sisemiselt väga vastupanujõulise eesti rahvuse diskrimineerimine kõigi mõeldavate vahenditega. Läänemaailm, kelle seljataga raske teise maailmasõja kogemused, on oma kartliku hoiakuga aina julgustanud Kremli kommunistlikku agressiivsust. Ühele kitsale ringkonnale poliitilistele avantüristidele on tehtud üks järeleandmine teise järele, kogu aeg on nendele midagi antud, kogu aeg on nende heaks loobutud ühesti või teisest positsioonilisest eelisest ja kurvastav on olnud näha, millise alanduse ja vähenõudlikkusega on läänemaailma poliitilised juhid püüdnud leida heakskiitu ja tähelepanu Moskva võimumeestelt. On oldud siiralt meelitatud vähimastki Molotovi, Bulganini või Hrustshovi naeratusest, on kiirustatud sellest midagi rõõmustavat välja lugema enda jaoks, on lastud end sõimata ja naeruvääristada, et siis mõni aeg hiljem jälle konverentsilaua taha istuda. Kõiges selles pole midagi rõõmustavat olnud orjastatud rahvastele, keda on vallanud meeleheide, pettumused ja sügav pessimism.
Raudse eesriide taha jäänud endiste vabade rahvaste hulgas on see tekitanud sügavaima kibestumise, süvendanud lootusetust ja pettumust selle määrani, milleni jõudnult on asutud samastama läänemaailma suurvõime lapselikkuse, mannetuse, arguse, kelkimise ja tühiste lubadustega. Inimesed raudse eesriide taga on muutunud ükskõikseks, neid ei huvita midagi enam peale kõhutäie, magamispaiga ja ka algeliste olendite juures vältimatu sugutungi rahuldamise. Samal ajal aga teavad need inimesed, et – võib-olla – juba järgmisel ööl võivad tulla areteerijad ja saata nad orjalaagrisse Siberisse, kust enam pole tagasipöördumist. Sellega on need inimesed kaotanud ka viimased raasukesed neist tunnustest, millest tuntakse inimest – võimaluse liikuda oma tahtmist mööda, elatada end ja oma perekonda oma kätetööst ja jagada oma sooje inimlikke tundeid oma lähedastega.
Kuid vanemad inimesed teavad – ja nendelt on ka noored kuulnud, – et kusagil Läänes on siiski olemas riike, kus inimesed on vabad, nii vabad, et võivad arvustada karistamatult ühiskondlikku korda, selle juhte, võivad nõuda paremaid ja inimlikumaid elutingimusi, võivad streikida, võivad organiseeruda huviühtluse kohaselt, võivad astuda igasse ärisse igal ajal ja osta seda, mis kellelegi meeldib, võivad koguda hoiuseid ja võivad töötada sellisel määral, kuidas tervis lubab, võivad kuulata karistamatult kõiki maailma raadiosaatjaid, võivad lugeda igasuguseid ja iga maa ajalehti, ajakirju ja raamatuid, võivad kirjutada omastele välismaale ja võivad kõnelda tõtt. Võivad olla summaarselt kõike seda, mis mahub vabadusemõiste nimetaja alla.
Seda teadis ka selle raamatu autor Edward Õun, kalur ja ehitustööline Kagu-Saaremaalt, Kõrkverest, kes 5. novembril 1955 otsustas koos oma naise Maria ja ämmaga merd kaudu murda läbi raudse eesriide vabadusse, olles valmis kõigeks. Edward Õun otsustas vabadusse pääsenult jutustada kogu maailmale sellest lõppematust hallist äripäevast ja sügavast vaimsest tööorja-ööst, mille osaline ta ise on olnud kolmel erineval ajastul.
See raamat on koostatud Edward Üuna, tema abikaasa ja ämma jutustuste järgi ja selle teose ülesandeks on värskendada kõigi paguluses viibivate eestlaste – ja ka teiste rahvuste liikmete, kelleni see raamat kunagi jõuab – teadmisi tõelikust kommunismist ja sellest tohutust, reservatsioonideta nurjumisele määratud sotsaalsest eksperimendist, mida ikka veel püütakse läänemaailmale suupäraseks teha jultunuima valepropagandaga. Kahjuks ei märka läänemaailm ikka veel seda, et ta ise on selle naiivse pealtvaataja osas, kes uudishimutseb timukat tapanoa käiamise ja ihumise juures seni, kuni nuga viimaks on terav ja uudishimutsejale endale tuiksoonde lüüakse.
Kuid peab kasutama igat võimalust, et tõsta hoiatavat häält, lakkamatult juhtida vaba maailma tähelepanu ühe ettekavatsetava mõrva ettevalmistustele. Keegi ei saa seda aga paremini teha kui see inimene, kes seda kõik oma nahal on kogenud.
– Veebruaris 1956. a.
– Jüri Remmelgas