“Võõramaa õhtu”

Bernard Kangro, sündinud 1910, on Võrumaa mees ja Tartus õppinud filoloog. Magistrikraadi omandas ta seal uurimusega eesti soneti ajaloost, mille avaldas 1938. aastal. Enne sonetiuurimuse valmimist oli Kangro aga juba debüteerinud sama luulevormi praktikuna: 1935. aastal ilmus Tartus tema esikkogu “Sonetid”. Sellele järgnesid enne Teist maailmasõda luuletuskogud “Vanad majad” (1937) ja “Reheahi” (1939). Kolmes esimeses värsiraamatus on Kangro elemendiks kord filigraan-fotograafilisem, kord subjektiivselt hingestunum looduspilt, sageli botaaniline miniatuur, ning rahvaluulelisetnograafilised nägemused ja esivanemateotsingud.
Kangro lahkus Eestist 1944. aastal ja elab tänini Rootsis, kus talt on ilmunud 8 luuletuskogu – “Põlenud puu” (1945), “Pühapäev” (1946), “Seitsmes öö” (1947), “Tulease” (1949), “Veebruar” (1951), “Eikellegi maa” (1952), “Suvihari” (1955) ja “September” (1964) – ning tähelepandav rida peamiselt memuaarilise põhikoega romaane.
Tema pagulasaastate luules on kõige tundeerksamaks süvahoovuseks vastuolu ta tõsihella kodumaasse-juurdumuse ja ta maapakku kandunud valiksaatuse vahel. Eredad lüürilised pildistused selle elukonflikti ümber voogavast pingeväljast on hästi mõistetavad Läänemere mõlemal kaldal.
– Jaan Kross

Faktid ja kommentaarid

Taskuformaat