Hall tolmukord heljub läikival kirjutuslaua pinnal. Pitskardina roosimuster mängleb lahtisest aknast puhuvas tuules. Kardina vahelt langeb pikki kuldseid kiiri hõbe sulepäile mustast marmorist tindipottides. Laua nurgal mapikaantes valitseb erepunane. Miks inimsaatuste viperused õigusteadlase mapis on sellises kiirgavas värvuses? Milline saab olema minu seikluse värv? Sellised küsimused keerlemas ajus, jõuan tagasi tegelikkusesse, ruumi, kus istun. Avastan nagu üllatudes akende vahel suures valguses kirjutuslaua. Selle taga mugavas toolis kõikuva mehe – õigusteadlase. Tihedalt pea vastu seotud juus läigib niiskelt, sinakana. Mustade silmade vidus pilk uurib mind, on tungiv ja nõudev. Sõnad tulevad raskes murrakus ta huultelt: – Rääkige. Alake otsast, rääkige algusest see lugu. Ta sõnad tekitavad minus uut trotsi. Mina maksan selle aja eest, mis istun ta vastas. Siiski, peas hakkavad liikuma mõtted moodustudes lauseiks. Koban tagasi aega, minevikku. Ühtlasi kiusab mind küsimus, miks võttis Erik, mu abikaasa, selle võõrast rahvusest advokaadi, kel on nii kärsitu, nõudev pilk. Leian rahustust mõttes, et mu ema soovitas selle mehe kui parima, kavalama terves meie linnas. Kuid mina, meie peame maksma ta aja eest, tõendan endale. Samas hakkavad mõtted vormuma sõnadeks, keereldes välja mu suust nagu pikk keerdus lõng mälestuste ahelas.
***
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.