Hamsuni kultuurikriitilisist satiiridest on “Segelfossi alevik” kindlasti üks tähtsamaid. Nagu teoses “Aja lapsed” sihib Hamsun ka siin oma nooled eeskätt tema poolt vihatud bürokraatiale ja ametnikuseisusele. Ja ta muudab siin oma kriitika seeläbi veel elavamaks, et tõstab kolm oma tegelast ametnikkonna nõrkuste ja pahede isikustatud kehastusiks: need tegelased on dr. Muus, advokaat Rasch ja pastor Lassen. Neile tüüpidele heidab Hamsun oma vaatekohast raskeima süüteona ette juurtetust. Need on keskpärased olendid, ükspuha kas võrrelduna lihtrahvaga või mõisnikkonnast võetud kujudega. Nad on ainult poolharitud, väärvaadetega, tumedad tüübid; neil puudub isegi tõusikuile omane ajukus ja energia; kõige rohkem, mis nad omavad, on viimaste puudused. Lisaks põlgavad nad Hamsuni kodumaad, Nordlandi. See ei tee neid talle sugugi vastuvõetavamaks.
Iseenesest on ju mõne linnakese ametnikkond vägagi vajalik ja kasulik element, hoopis kasulikum kui Hamsun seda tunnustada tahab, kuid kindlasti leidub selle hulgas ka sääraseid olendeid, kes omavad palju Hamsuni poolt sarjatavaid jooni. Oma lõbu õnnestunud karikatuurist olgu igaühel. Palju sümpaatsemad on igatahes need bürokraatide naljapildid, mida on joonistanud Dickens või Strindberg. …
P. W. Wieselgren
Kaaned kulunud, lahti ja seljalt katki.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.