“Jumalate surm. Julianus Usutaganeja”

Triloogias “Kristus ja Antikristus” uurib Merežkovski endale olulist teemat: kultuuride kokkupõrget murrangulistel aegadel. Ta käsitleb värvikalt üksikisiku saatust antiteeside – paganlus ja kristlus, headus ja kurjus – ristteel. Esimeses osas on peategelaseks keiser Julianus, kes ei suuda leppida, et “kõikidest maailma otstest lendavad mustad mungad nagu kaarnad Hellase valgest marmorist ihule ja nokivad seda kui korjust”. Julianus püüab muuta maailma saatust, kuid jääb alla millelegi, mis on meist kõigist suurem. Tagantjärele tarkusega jääb üle tõdeda, et ajad küll muutuvad, aga võitlusareen jääb paljuski samaks.

D. Merežkovski (1865-–1941, Pariis) oli vene kirjanik, luuletaja, dramaturg, kirjanduskriitik ja filosoof, üks Vene sümbolismi rajajaid. Ta pani aluse ka uuele kriitikameetodile ja lõi uue romaanivormi. Paljusid tema novaatorlikke ideid ei võetud Venemaal omaks, kuid ta sai tuntuks Läänes kohe, kui oli ilmunud triloogia “Kristus ja Antikristus”, mis tõlgiti paljudesse keeltesse. Merežkovskit on mitu korda esitatud Nobeli auhinnale ja teda on inspiratsiooniallikaks nimetanud S. Freud, S. Zweig ja T. Mann, A. Blok, V. Brjussov ja N. Berdjajev. Ta on enda kohta öelnud: “Venemaal ei ole mind armastatud ja on ainult kirutud, välismaal mind armastatakse ja kiidetakse, kuid ei seal ega siin ole mind lõpuni mõistetud.”