“Halloo, selline naljakas küsimus, soovitan sul maha istuda.”
Telefoni otsas on mu põgus, ent oluline tutvus, telejaama direktor Mark, ikka talle omase hoogsas stiilis.
“Istun.”
“Kas sa tahaksid minna paariks kuuks tööle Malaisia kuningriiki… või on seal vabariik? Detailid on veel täpsustamisel.”
“Mis mõttes?”
“Üksikule saarele. Robinson Crusoe´d mäletad?”
“Aa.” Hakkab koitma, ja Mark juba jätkab oma vihjetega. “Reality TV, sobib? Produtsent küsis mult nõu ühe usina, kasina ja puhtapõllelise teletoimetaja asjus?”
Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabus saatuslik telefonikõne, mis kutsus tööle paradiisisaarele, ei mõelnud ma pikalt. Asusin ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuli parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel oli raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkusid, himud ahvatlesid, saladused ahistasid….
See, mis juhtus minu osalusel seal saarel, oli mitme kriteeriumi järgi patt. Aga seda, mis täpselt juhtus ja milline osa sellest oli kõige suurem patt, pole ma suutnud möödunud aastate jooksul läbi mõelda.
Ka järgnenud suurte valikute aeg oli kummaline. Seisin justkui teelahkmel: vasakule minnes läheb nii, paremale pöörates naa. Ja kui muinasjuttudes on teeviitadel sildid, siis elus küll adud, et oled tegemas tähtsat valikut, kuid tagajärgedest saad aru ehk palju hiljem.
(Raamatu tagakaan ja viimased 10lk on määrdunud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.