Eesti saatuseaastad 1939-1941, kui hävis riiklik iseseisvus ja maa vallutasid järjestikku stalinliku Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa okupatsiooniväed, olid Teise maailmasõja vallandumise tõttu pöördelised kogu Euroopale.
Ent kuidas kajastusid maailmaajaloolised sündmused ühe väikelinna unises elus? Kuidas maailma suured tuuled linnaelanike ellu tungivad, milliseid pingeid ja vahekordade muutusi enesega kaasa toovad, sellest annab haarava ülevaate Valev Uibopuu romaan “Keegi ei kuule meid” (1948). Seda on nimetatud parimaks tolle aja kohta kirjutatud kollektiivromaaniks, kus vaadatakse kogu sündmuste ahelat mitme tegelase pilguga. Väikelinnaolustikku tundis autor põhjalikult, sest oli 1930. aastate lõpul töötanud Valgas ajalehe Vaba Maa korrespondendina.
Hiljem kolis Võrumaa metsavahitalus sündinud Valev Uibopuu (1913-1997) Tallinna, töötas Perekonnalehe toimetajana ja Saksa ajal Eesti Sõna toimetuses ning põgenes 1943 Soome ja 1944 Rootsi, kus jätkas esialgu ajakirjaniku-tööd ajalehes Välis-Eesti. 1953 alustas ta õpinguid Helsingi ülikoolis, kuid lõpetas 1958. aastal filoloogina Lundi ülikooli, kaitses samas 1970. aastal võrdleva keeleteaduse alal filosoofiadoktori kraadi. Seejärel oli ta kümme aastat kuni pensionile minekuni Lundi ülikooli dotsent ja soome-ugri instituudi juhataja. Uibopuu suri Lundis, aga maeti vastavalt kirjaniku soovile kodusele Karula kalmistule.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.