“Järva-Harju-Viru piiride kokkujooksu ümbruses, Kuusalu-Kõnnu-Viitna-Äpliku-Lehtmetsa-Kehra vahel, asub Eesti metsikumaid alu, kus märjal, liivasel, kohati turbasel pinnasel inimelamuid võrdlemisi hõredalt,” kirjutab 1935. a. sealtkandi koolmeister Julius Eplik.
Nelikümmend aastat on möödunud nende ridade kirjutamisest, kuid Kõrvemaa on säilinud sellisena, nagu ta oli siis või nagu ta oli juba aastasadu tagasi. Siinsetesse rabadesse ja metsapadrikutesse pole söandanud kanda kinnitada isegi tänapäevase tehnikaga varustatud inimene. Veidi on ta küll muutnud külapilti ja rajanud läbi Kõrvemaa üksikuid teid, kuid loodus on Kõrvemaal säilitanud oma esialgse ilme hoopis paremini kui üheski teises Eestimaa nurgas. Siin võid veel praegugi käia päevade kaupa, kohtamata olulisemaid jälgi inimtegevusest. …
(taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.