Pühendus: Mu kallis Charles Baxter,
kui Te kunagi seda juttu loete, esitate endale kindlasti rohkem küsimusi, kui mina vastata suudaksin. Näiteks, kuidas võis Appini mõrv toimuda 1751. aastal, kuidas Torrani kaljud nii Earraidi ligidale said või miks pole protsessi kohta avaldatud aruandes sõnakestki David Balfourist. Need pähklid pole minu hammaste jaoks. Kui Te aga pärite mult aru Alani süü või süütuse üle, siis arvatavasti suudan kirjutatut kaitsta. Veel tänapäeval võite leida, et Appini rahvapärimused on selgesti Alani poolt. Kui Te järele uurima hakkate, võite isegi kuulda, et tolle “teise mehe”, tolle tegeliku tulistaja järglased elavad seal kandis tänini. Kuid tolle teise mehe nime, uurige nii palju kui tahes, Te ei kuule, sest mägilane austab saladust ja oskab juba loomu poolest seda hoida. Võiksin veel pikalt jätkata, õigustada ühte punkti ja näidata, kui väär on teine, kuid õigem on kohe alguses tunnistada, et mul ei olegi soovi eriti täpne olla. Ma ei kirjuta raamatut mitte kirjatarga raamatukogule riiulitäiteks, vaid talveõhtuse koolitoa tarbeks, kui tükid juba õpitud ja uneaeg ligi. Ja ausal Alanil, kes oli omal ajal ikka uljalt valmis relvi ristama, pole selles uues elus ohtlikumat ülesannet kui rebida mõne noorsandi mõtteid lahti Ovidiusest, viia ta tükikeseks ajaks eelmise sajandi Šoti mägismaale ning anda talle veel unenägudessegi kaasa kütkestavaid kujutelmi. … – R.L.S
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.