“Saatuse sõlmed”

Eesti lugejaskonna teadvuses on autor elanud kui romaanikirjanik ja luuletaja. Käesoleva teosega on ta laiendanud oma zanri nüüd ka novellistikale.
Kuigi kõik lood on pikema jutustuse klassist, ei leidu neis ometi kirjanduslikku venivust, sest autori põhiomaduseks on sündmustikulise elemendi ülekaal. Sellest johtuvalt ei ole karta igavusetunnet, pigem on küsimus põnevushaare, mis ei lõtvu enne lõpule jõudmist.
Jutustuses on lähitunnistajaks niihästi autor ise kui ta kaaslased samast generatsioonist. See kaasasolnu asend ongi sisseelamisvõime saladuseks teose küllaltki kirju tegelaskonna puhul. On ju neil kõigil ühine taust – läbielamused saatusaastais.
Teoses otsitakse mineviku ränkraskele pärandile mõneti ka leebemat lahendust, eriti vahekordade kirjelduses kodumaa eestlaste ja nüüdsete väliseestlaste vahel. Seega on raamatul lugejaile anda oma eetilinegi sõnum. Lõpploona leidub teoses imepärane lugu kahest koerast, “Armi ja Flag”, kelle elukäik seostub nende peremehe omaga. Ka selle loo kunstipärane teostus on võrreldav sama aineala rahvusvahelise paremikuga. Kõik raamatu kümme lugu moodustavad oma elufilosoofilise olemuses harmoonilise terviku.
– Valev Uibopuu

Romaanikirjanik ja luuletaja Arved Viirlaid on meie lugejale tuntud kordustrükis romaaniga “Märgitud” (1990). “Saatuse sõlmed” sisaldab lühiproosat, millega autor on viimastel aastatel üllatanud. Viirlaid haarab seiklusliku ja kriminogeense elemendiga. Realistliku koega jutustus on tema käes saanud haaravaks lugemislooks. Köitvaks muudab raamatu juba teema, nagu näiteks luurelkäigud vaenlase tagalasse või olukord vallutatud maale jäänud sõduritel, kes peavad otsustama, kas vaenlase leerist neid hoiatama tulnud mehe juttu uskuda või mitte.

Raamatus on autori allkiri