“Tigu nõlvakul”

„Tigu nõlvakul” on Strugatskite ulmejutustus, mida nad ise pidasid „oma täiuslikumaks ja olulisemaks teoseks”. Boris Strugatski määratles teose žanri kui mõistujutu. Pealkiri viitab epigraafile – Kobayashi Issa hokkule – ja sümboliseerib „progressi aeglust ja inimese visadust eesmärgi saavutamisel”.

Esialgne versioon romaanist, mis oli üles ehitatud kahe tegevusliini (Mets ja Juhtkond) vaheldumise põhimõttel, loodi autorite poolt 1965. aasta märtsis loomingulises majas; samast ajast alates pidasid Strugatskid tööpäevikut. See versioon sai nimeks „Rahutus” ja ilmus 1990. aastal. Pärast põhjalikku ümbertöötlemist 1965. aasta teisel poolel valmis tekst „Улитки на склоне” („Teod nõlval”), mida ei õnnestunud tervikuna avaldada. „Metsa” peatükid avaldati 1966. aastal kogumikus „Эллинский секрет”, mis äratas kohe retsensentide huvi. Peatükid „Juhtimine” avaldati ajakirjas „Baikal” (Ulan-Ude) 1968. aasta alguses, mis langes kokku ajakirjanduses toimunud kampaaniaga, mis oli Nõukogude Liidu kirjandusvõimude üldise poliitika tagajärg filosoofilise ulme suuna piiramiseks. Autoriseerimata väljaanne ilmus 1972. aastal emigrantide kirjastuses „Посев”, Nõukogude Liidus ilmus novell tervikuna alles 1988. aastal ajakirjas „Смена”. Raamatuna ilmus see kogumikus „Волны гасят ветер” ja edaspidi kuulus „Ulitka na sklone” („Улитка на склоне”) kõikidesse Strugatskite teoste kogumikesse ja paljudesse nende teoste antoloogiatesse.

„Tigu nõlvakul” on üles ehitatud „romaan romaanis” põhimõttel. Tegevus toimub paralleelselt kahes kokkupuutuvas ruumis – Metsas ja Juhtkonnas. Kumbki neist ruumidest on peategelaste tegevuse taustaks. Ameti intellektuaal Pipar võitleb julma ja ligipääsmatu bürokraatiaga, samal ajal kui Kandid püüab ellu jääda ürgses Metsas, leida selle peremehed ja mõista selle saladusi. Autorid näitavad kahte viisi elu mõtte otsimiseks, mis peidavad endas sügavaid eksistentsiaalseid ideid inimese eesmärgi ja tuleviku mõtte kohta. Alguses võeti lugu vastu kui karm sotsiaalne satiir, mis ulatub groteskini. Uurijad vaatasid teksti mitmekülgseid tähendusi, mis hõlmasid arutlusi tuleviku ja bioloogilise tsivilisatsiooni väljavaadete üle, mis radikaalselt ümber kujundaks inimese loomuse ja vastanduks tehnilisele kultuurile. Peaaegu kõik kriitikud rõhutasid „Tigu nõlvakul” kunstilist ja filosoofilist terviklikkust, mis tähendas uut etappi kirjanike otsingutes – Strugatskid olid pettunud kommunismi kiire ehitamise võimaluses ja asusid ümber vaatama vasakpoolse kommunistliku utoopia aluseid. Autorid eelistasid mõningaid postmodernismi kirjanduslikke strateegiaid: „Tigu nõlvakul” kasutas esimest korda polirealismi võtet, eeldades ühes tekstis mitme reaalsuse võrdset eksisteerimist, mis ei konkureeri, vaid täiendavad üksteist.

Sari Loomingu Raamatukogu 15/16 1971