Kui allakirjutanu alustas 1954. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalookeeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas äärmiselt tasakesi ajakirjanduse õpetamist, siis oli esimese kümmekonna õpilase hulgas ka blond prillidega noormees Harri Lehiste. Mäletan, et lugesin sellele õpihimuliselel grupile erikursust följetonist ja olukirjeldusest. Küll sai nende loengutega vaeva nähtud! Polnud ma ju ise žurnalistikat õppinud, tuli otsida siit ja sealt, tühimikke ise täita, omast peast arutleda. Igaüks võib arvata, milline võis olla nende loengute tase – tagantjärele ei oska muud teha kui punastada ja oma rumalat julgust imestada. Küllap julgustas lektorit pisut see, et ta oli ise kirjutanud üsna hulgakese följetone, mille hulgas võis olla ehk mõni õnnestunudki. Kursuse teoreetilise lõpul kirjutasid kõik harjutustööna ühe följetoni, neid harjutustöid arutlesime ühiselt. …
(Raamat on kasutatud ja olnud niiskes ruumis, on olemas niiskuskahjustused, kuid mitte suurelt)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.