Baron Ivan Ivanovich (Ivan-Eduard Germanovich) von Löwenstern (1790–1837) – kindralmajor, Astrakhani kasakavägede ajutine ataman.

Ta oli pärit Estimaa kubermangu aadlike seast, sündis 28. märtsil 1790. aastal, oli mõisniku Hermann Ludwig von Löwenstern ja Hedwig Margarita, sündinud Stahl von Holstein, poeg.
Aastal 1806 astus ta sõjaväeteenistusse Šumski husaarirügemendi kadetina, 1808. aastal ülendati ta kornetiks.
Varsti nimetati ta rügemendi ülema krahv P. P. Paleni adjutandiks, kellega ta osales kõigis 1812. aasta isamaasõja ja 1813–1814. aasta välismaal toimunud sõjakäikudes. Ta sai haavata Pultusk ja Nogent-sur-Seine. 16. novembril 1812 autasustati teda kuldse relvaga, millele oli kirjutatud „Vapruse eest”. 1816. aastal ülendati Löwenstern leitnandiks ja viidi üle Valgevene husaarirügementi, kus ta juhtis eskadroni.
Dekabristide mässu uurimise ajal kaasati ta juurdlusse seoses tunnistustega tema kuulumise kohta Lõuna salajasse ühingusse, kuid uurimise tulemusel tunnistati ta juhtumiga mitteseotuks.
1826. aastal sai Löwenstern koloneliks ja nimetati Mitava husaarirügemendi komandöriks, alates 1832. aastast juhtis ta 1. husaaridiviisi 1. brigaadi.
7. novembril 1836. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja nimetati Astrahaani kasakaväe ajutiseks atamaniks.