Fanny de Sivers (neiupõlvenimega Isak; 26. oktoober 1920 Pärnu - 22. juuni 2011 Eaubonne, Prantsusmaa) oli eesti keeleteadlane ja esseist.
Fanny Isak õppis Pärnu Ühisgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas romaani keeli ja kunstiajalugu (1938-1941), abiellus Hans Georg von Siversiga (sündinud 1913) ja lahkus Eestis 1941. aastal Saksamaale Umsiedlungi käigus. Fanny de Sivers õppis Breslau (Wroclawi), Würzburgi ja Innsbrucki ülikoolides, sooritas riigieksami ladina, prantsuse ja hispaania keeles Würzburgi Ülikoolis 1950 ning omandas litsentsiaadikraadid Pariisi ülikoolis ja Lundi ülikoolides. Ta oli EYS Veljesto vilistlane.
Alates 1949. aastast elas Fanny de Sivers Prantsusmaal, kus töötas muu hulgas tõlgi ja sekretärina riigiasutustes, 1964-1986 keeleteadlasena Prantsuse Riiklikus Uurimiskeskuses (CNRS), juhatades mõnda aega selle Euraasia osakonda. Aastatel 1981-1982 oli ta Hamburgi ja 1993-1995 Tartu Ülikooli külalisprofessor.
Fanny de Sivers avaldas palju uurimusi üldkeeleteadusest, läänemeresoome keeltest, etnolingvistikast, tõlketeooriast jms ning tõlkis eesti kirjandust prantsuse keelde ja vastupidi.
Laiema tuntuse tõi Fanny de Siversile esseed, mida Rein Veidemann on nimetanud lennukateks ja säravateks. 1960. aastaist kirjutas ta Stockholmis ilmuvale Eesti Päevalehele, samuti on tema tekste avaldanud ajakirjad Tulimuld ja Aja Kiri.
1970ndatest ilmusid de Siversi artiklid ka kodumaal: algul Keeles ja Kirjanduses, 1980ndatest aga Loomingus, Vikerkaares, Akadeemias, Eesti Ekspressis, Sõnumilehes, Eesti Ekspress nädalalehes Eesti Aeg ning Postimehes. (wikipedia)