Biograafia

Kevin Birmingham
Kevin Birmingham on Ameerika kirjandusteadlane, ajaloolane ja kirjanik, kelle tuntus põhineb põhjalikel uurimuslikel aimekirjanduse teostel, mis ühendavad kirjandusajaloo ja kriminaalse või poliitilise põneviku elemendid.
Ta kaitses doktorikraadi (PhD) inglise kirjanduse alal Harvardi ülikoolis. Pärast kraadi omandamist töötas ta Harvardis ajaloo ja kirjanduse ning akadeemilise kirjutamise lektorina (ajutise lepinguga õppejõuna, mistõttu ta on hiljem meedias teravalt sõna võtnud USA ülikoolide koosseisuväliste õppejõudude kehvade töötingimuste teemal).
Tema esseid ja artikleid on avaldanud The New York Times Book Review, Harper’s, Slate ja The Chronicle of Higher Education. Ta on pälvinud USA riikliku humanitaarteaduste fondi (NEH) stipendiumi (Public Scholar).
Ta töötas kunagi ühe päeva baarmenina ühes Dublini pubis, mida mainitakse James Joyce'i romaanis „Ulysses“, enne kui ta sealt päevapealt vallandati.
Tema 2014. aastal ilmunud debüütraamat kannab täispealkirja The Most Dangerous Book: The Battle for James Joyce's Ulysses („Kõige ohtlikum raamat: võitlus James Joyce'i „Ulyssese“ pärast“).
Raamat ei ole kuiv kirjandusanalüüs, vaid dokumentaalne põnevik sellest, kuidas 20. sajandi üheks mõjukamaks romaaniks peetav Joyce'i „Ulysses“ sündis, kuidas seda tsenseeriti, keelustati, põletati ja salakaubana üle piiride smugeldati. Lugu kulmineerub 1933. aasta märgilise kohtuprotsessiga USA-s (United States v. One Book Called Ulysses), mis tühistas raamatu keelu ja muutis sõnavabaduse ning tsensuuri piire kogu ingliskeelses maailmas.
Birmingham keskendub lisaks Joyce'i enda tervisehädadele (pimedaks jäämine) ja rahamuredele eelkõige naistele, kes raamatu oma vabaduse ja raha hinnaga avaldasid ning päästsid (kirjastajad Sylvia Beach, Harriet Shaw Weaver, Margaret Anderson ja Jane Heap).
Teosest sai New York Timesi bestseller ning see pälvis kaks mainekat auhinda: Truman Capote'i kirjanduskriitika auhinna ja PEN New Englandi aimekirjanduse auhinna.
2021. aastal ilmus Birminghami sulest teine sarnase ülesehitusega raamat The Sinner and the Saint: Dostoevsky and the Gentleman Murderer Who Inspired a Masterpiece („Patt ja pühak: Dostojevski ja härrasmehest mõrvar, kes inspireeris meistriteost“). Selles uurib ta, kuidas 1830. aastate Pariisis tegutsenud haritud sarimõrvar ja poeet Pierre François Lacenaire inspireeris Fjodor Dostojevskit looma Raskolnikovi tegelaskuju romaanis „Kuritöö ja karistus“.
