Mehis Heinsaar (sündinud 1. augustil 1973) on eesti kirjanik.

Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis (lõpetas eesti kirjanduse erialal, diplomitöö August Gailitist).

Tema trükidebüüdiks oli luuletus "Kõne minu põrmu kõrval" 1994. aastal kogumikus "Ilmre: luulevõistluse “Kuldne kaseleht '93” paremik ja teisi luuletusi Eesti Luuleliidu liikmetelt". Esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt "Keeristorm Tartus", see ilmus samuti Postimehes 14. jaanuaril 1997.

Järgnesid avaldamine Vikerkaares 1997 ja Loomingus 1998 ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks: Tuglase novelliauhind anti talle aastal 2000. Teist korda võitis ta sama auhinna 2002. ja kolmandat korda 2010. aastal.

Ta on avaldanud jutukogumikud "Vanameeste näppaja", "Härra Pauli kroonikad" ning "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Paljud novellid on ilmunud varem ajakirjanduses, novelle on ilmunud ka hiljem. Tema teoseid on ajakirjanduses väga palju käsitletud.

Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.

On öeldud, et kogu 2001. kirjandusaasta kuulus Heinsaarele. Mõlemad ilmunud teosed tõusid kirjandusaasta suursündmusteks. "Vanameeste näppaja" sai Betti Alveri kirjandusauhinna parima debüüdi eest. "Härra Pauli kroonikad" pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.

Heinsaar jõudis 2005. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel romaaniga "Artur Sandmani lugu" esikümnesse. Samal aastal Eesti Kirjanike Liidu korraldatud novellivõistlusel märgiti ära tema novell "Hingus".

Mehis Heinsaare retseptsioonist on koostatud artiklikogumik "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" (koostaja Sven Vabar. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011). (VikipeediA)