Paula Palmeos (varem Pauline Palmeos; 18. november 1911 Vastemõisa vald – 23. detsember 1990 Tartu) oli eesti keeleteadlane (täpsemalt fennougrist) ja tõlkija.

1939. aastal lõpetas Palmeos Tartu Ülikooli cum laude filoloogiamagistrina[viide?]. 1936–1937 õppis ta stipendiaadina Ungaris ja 1937 õpetas Ungari Kuninglikus Péter Pázmány Ülikoolis eesti keelt. 1949 reatesteeriti tema magistrikraad (väitekiri "Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti ja soome) ja ungari keeles") filoloogiakandidaadi kraadina. Ta kuulus korporatsiooni Filiae Patriae.

1944–1989 töötas Palmeos õppejõuna Tartu Riiklikus Ülikoolis. 1956. aastast oli ta dotsent. Peamiselt õpetas ta ungari ja soome keelt, kuid pidas kursusi ka eesti murretest ja sõnavarast, soome-ugri keeleteadusest (sh karjala ja vepsa keelest, ungari keele ajaloolisest grammatikast).

1945. aastal tulistas purjus militsionäär Paula Palmeost kõrisse, kahjustades tema häälepaelu eluks ajaks.

Peaaegu igal aastal käis Paula Palmeos koos üliõpilastega ekspeditsioonidel, kogumas materjali soome-ugri keelte, eelkõige karjala keele Tveri ja Valdai murraku kohta. 1962. aastal avaldas ta ka monograafia "Karjala Valdai murrak". Samuti on Palmeose sulest pärit mitu soome keele õpikut, uurimusi karjala ja vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust.

Palmeos oli mitme rahvusvahelise teadusseltsi välisliige. (VikipeediA)