Peter Soloterdijk (sündinud 26. juunil 1947 Karlsruhes) on saksa filosoof ja kultuuriteoreetik.

Tema käsitleb maailma kui kooslust, mis sisaldab ühtviisi olulisena kõiki olemise viise ja tasandeid - inimesed, loomad, taimed, masinad jne. Komponentide dualistlikku eristamist kehaks ja hingeks, subjektiks ja objektiks, kultuuriks ja looduseks jne peab Sloterdijk eksitavaks.

Tema tekstide stiilis saavad kokku akadeemiline sügavus ja lugeja tähelepanu siduv intrigeeriv ilmekus.

"Peter Sloterdijk on tänapäeva saksa filosoofia paha poiss", kirjutab Hasso Krull "Jumalahullus" järelsõnas "Peter Sloterdijki rada".

Doktorikraadi kaitses ta 1975 aastal Hamburgi ülikoolis.

Oma töödes arendab Sloterdijk järgmiste autorite seisukohti: Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud, Theodor Adorno, Martin Heidegger, Gotthard Günther, Michel Foucault, Gilles Deleuze, Jacques Derrida, Jacques Lacan, Osho.

Populaarsuse tõi Sloterdijkile 1983. a. kaheköiteline "Küünilise mõistuse kriitika". Tema meistriteoseks on kujunenud triloogia "Sfäärid" (1998, 1999, 2004).

Eesti keeles on ilmunud Hasso Krulli tõlkes 2019 Peter Sloterdijki "Jumalahullus".

Varem on Sloterdijkist ilmunud veel Triin Kallase tõlgitud kõne "Reeglid inimesteaia tarbeks. Vastus Heideggeri "Kirjale humanismist"" koos tõlkija seletava artikliga "Petlikult kahjutu humanist". See kõne peeti Heideggerile pühendatud konverentsil 1999. aastal ja leidis elavat vastukaja.

Ta oli alates 2001. aastast kuni pensionini 2015 Karlsruhe Kunsti ja Disaini Ülikooli rektor ning a 2017. aastast samas filosoofia ja meediateooria professor.

Hollandipärase nime Sloterdijk tagapõhi on selles, et ema teenis Teise Maailmasõja ajal Vermahti radari vaatlejana Hollandis. Pärast sõda tutvus seal Peteri hollandlasest isaga, neil sündisid Peter ja õde, varsti lahutasid. Koolihariduse sai Peter Münchenis Wittelsbacheri Gümnaasiumis. Lühikest aega õppis 1957. a. Ammersee internaadis, kust koos sõpradega põgenes.

Pöördeliseks etapiks elus peab ta 1078-1980 viibimist OSHO ashramis. (wikipedia)