Biograafia

Author Picture

Villem Reiman

09/03/1861

Villem Reiman (Willem Kreimann) (9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Tipu küla, Suure-Kõpu vald, Viljandimaa - 25. mai (12. mai) 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Villem Reiman sündis Pauna ehk Paunhada renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar- ja seejärel kreisikoolis aastatel 1872-1877. 1878-1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning seejärel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.
1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud Kolga-Jaani kihelkonna mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui ka baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.
1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endiseaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppol) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.
1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme Vene riigivõimuga. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis 1891-1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.
Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.
Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitme ärkamisaegse tegelase eluloo.
1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.
1907-1914 Oli Reiman Kirjanduse Seltsi ja 1908-1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.
Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee. (wikipedia)