Tudengid? Tudengid olid siinkandis-sealkandis (kodukandis) rahvapärimusi kogumas käinud, aga kui ma arhiivi antud ekspeditsioonipäevikutes oma perekonnanime kohtasin, mõtlesin: nende juures mitte. Mis neil ikka rääkida oli, kui juba Vilma oli ütelnud, et kehv rahvas, segane sort, ning tervest maast palju sõdu üle käinud, verevalamistki rohkem, kui on inimesel verd.
Hinge, hinge jahivad need ekspediitorid. Vaat selle peale on nemad mihklid ning siis tehakse sugupuid ja mis puid veel, kust hea näha, kes kellest ja kellega, kui niidike kõlgub, niidike kõlgub – ja lõpuks ei tea keegi, kes kus oli ja kuhu auku sai.
See oli ikka ühemõtteline ja selge otsustus, et ma jäin relvituks. Pärisrelvi ma kartsin ja kõlkuval hingel pole ülepea enam mitte midagi. Samas ei tea, et kedagi oleks üles poodud. Ise ennast hävitanud, jaa, seda küll, kuid mitte selle segasema sordi perest, kus kasvatati ratsahobuseid ja kus vanaema Anna nähvas Kaarjärve Endlale: sa pole trammi näinudki, mina sõitsin sellega Peterburis ja Moskvas iga nädalal.
(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.