“Allakäik ja langus”

… 1928.a. septembris, kui “Allakäik ja langus” poelettidele ilmus, täitus London naeruga. Evelyn Waugh´ biograaf Christopher Sykes kirjeldab seda oma muljete põhjal nii: “Olin parajasti haiglas, kui “Allakäik ja langus” välja tuli, Tom Driberg saabus mulle külla ja tõi raamatu. Ta hakkas oma lemmiklõike kõva häälega ette lugema, aga ei suutnud kuidagi jätkata, sest me mõlemad naersime kui hullud. Tegemist oli ühega neist sadadest tüüpilistest stseenidest 1928.a. septembri Londonis, ja lugejaskond kasvas.” Kiiresti leviviad kuulujutud, arutlused ja sõprade soovitused üksteisele kasvatasid romaani müügiedu veelgi.

Evelyn Waugh´ romaanid põhinevad vahetul elukogemusel ning nende tugev koomika tulenebki reaalususe ja fantaasia segunemisest. Võte, millega Waugh mängib, on ka tegelastele koomiliste nimede andmine, millega kirjanik neid narritab. Paradoks on aga selles, et tegemist polnudki väljamõeldistega. Evelyn Waugh ütleb: “Missugune kirjanik oskaks veel leiutada nime nagu Asquith?” (Assotsiatsioonid: ass – tagumik, quit – loobuma, vallandama.) Teda küll hoiatati Dickensi ja Huxley kurbade näidete varal, aga Waugh jätkas oma raamatutes karikatuuride loomist inimestest, keda ta tundis.

1928. aasta oli Evelyn Waugh´le tõeline annus mirabilis. Ta oli armunud Lady Burghclere´i ning abiellus temaga juunis nii, et keegi ei tohtinud seda teada. Nad elasid õnneliku noorpaarina, olles rõõmsad, optimistlikud ja vaimurikkad.

Kriitika võttis romaani vastu üldiselt kiitvalt, kuigi leidus ka halvustamist, et raamatus puuduvat moraal (“halvad” ei saa karistada, vaid hoopis võidutsevad; huumor peab olema eelkõige “tervislik”). …

– Heie Treier