“Kirglikkusest hinge tõmmates vahetasid nad vastastikku armutõotusi, mis sageli ületasid igasugused terve mõistuse piirid. Mees kinnitas, et ta on tüdruku heaks valmis tegema mida tahes. Sierva Maria käskis lapsiku julmusega, et söögu siis tema pärast prussakas ära. Mees püüdiski prussaka kinni ja veel enne, kui tüdruk teda takistada jõudis, sõi selle elusalt ära. Teinekord jälle käis mees hullumeelse järjekindlusega peale, kas tüdruk lõikaks tema pärast juuksed maha, ja tüdruk vastas, et lõikaks küll, aga siis peaks mees oma tõotust täitma ja temaga abielluma, ja polnudki aru saada, kas ta teeb nalja või on tal tõsi taga. Cayetano tõi kööginoa ja ütles: “Kohe näeme, on see tõsi või ei.” Tüdruk pööras end seljaga tema poole, et Cayetano saaks juuksed kohe peanaha juurest maha lõigata. Ise käis peale: “No võta siis juba julgus kokku.” Aga mees ei julgenud. Mõne päeva pärast päris tüdruk, kas mees laseks tema pärast endal kõri läbi lõigata nagu kitsel. Cayetano ütles veendunult, et laseks küll. Tüdruk haaras noa ja valmistus proovima. Mees lausa võpatas hirmust ja tal hakkasid külmavärinad mööda selga jooksma, nagu olekski lõpp käes. “Aga sinul küll ei laseks,” ütles ta, “sinul mitte.” Tüdruk pidi ennast kõveraks naerma ja küsis, miks siis mitte temal, aga mees vastas talle sulatõtt: “Sellepärast, et sina küll julgeksid.”
Kõige kuumemate kirehetkede vahepeal hakkasid nad aegamööda nautima ka igapäevase armastuse rutiini. Tüdruk hoidis kongi puhta ja korras, ja mees saabus igal õhtul sama loomulikult, nagu abielumeeski koju jõuab.”
Sari Romaaniklassika nr 49
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.