“Armunäljas”

Markii suudles neiut meisterlikult ja kirglikult.
“Homme,” ütles ta, “viin ma teid oma maamajja. Seal olete kaitstud ja mitte keegi ei saa teid enam solvata ega rünnata.”
Aramintale tundus, nagu oleks jäine käsi tema südame ümbert kinni võtnud ja seda aeglaselt pigistanud.
Hoolimata noorusest ja kogenematusest, mõistis ta täielikult markii sõnade tähendust.
“Kas te… palute mind…” alustas ta lauset, kuid ei suutnud lõpetada.
“Ma pakun teile oma kaitset, Araminta. Te saate minu omaks ja me saame koos väga õnnelikuks.”
Valulise teadmisega, et markii soovis teda vaid oma armukeseks, põgenes Araminta häbistatult aiast.

taskuformaat