“Eesti röövlinnud”

Kullilised ja kakulised

Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad. Kulliliste ja kakuliste saagiks võivad langeda imetajad, kahekpaiksed, roomajad, kalad, linnud, harvem selgrootud. Ei põlga nad paljudel juhtudel ka raipeid ja korjuseid. Röövlindudel on palju eripäraseid kohastumisi. Neist tähtsaim on võime saaki püüda ja murda. Selleks on neli nõelteravad küünised, tugev konksjas nokk, arenenud meeled ja suur lennuosavus. Oma saaki peale väheste erandite nad kelleltki ei röövi. Kullilisi ja kakulisi röövlindudeks nimetav termin on eesti keelde laenatud saksa keelest. Selle väljendi ebatäpsus on muide tinginud viimasel ajal saksa keeles sõna “Raubvogel” (röövlind) asendamise sõnaga “Greifvogel”, mis vihjab nende saagi haaramise omapärale (greifen – haarama). Kasutades röövlinnu kui ühe kindla eluvormi tähist, terminit, võiksime tinglikult selle mõiste all käsitleda ka näiteks röövkajakaid – änne või värvulistest õgijaid. Ja eks “röövlinnud” ole ka toonekured ja vareslased. Ka kodukanade ette kukkunud abitu varblasepoeg ei leia armu. Lõpuks “röövivad” ju kõik linnud (ja imetajad jt. loomad) oma saaki, s.t. ühed elusolendid söövad teisi. Siinkohal lepime kokku, et käesolevas raamatus tähistab röövlinnu mõiste siiski kulliliste ka kakuliste seltsidesse kuuluvaid linde.

…

Valgus, 1976 200lk