Olen kirjutanud laste elust palju raamatuid, kuid ikka ja jälle kiusab mind mingisugune kummaline vägi metsa poole, ehkki ma olen linnalaps. Ent võib-olla just sellepärast ongi mets mulle oma hämaruse ja salapärasusega ligimeelitav. Nüüd, kus mets on mulle oma silmad laenanud ja näitab iga päev saladusi, mida ma varem oma silmadega näha ei osanud, olen ma läinud eriti hoogu ning muudkui kirjutan metsast.
Kõike seda, mida olen paberile pannud, jagan nüüd teiega. Te ju varem ei teadnud, et Tiidu-Tii on üks väga armas päkapikk, kellel on palju häid sõpru? Ja veel vähem teate te Vete-Ema Tütrest, näkist, kes meelitab kajalauluga Nooremat Venda jõepõhja. Või Kivinõiast, kes nõiuks kõik loomad kivikujudeks, kui tal vaid nõiduda lastakse.
Ainult … kui teile tundub nendes lugudes midagi kahtlaselt tuttav olevat, siis ärge jätke pooleli, vaid lugege edasi. Kinnitan teile, et kõik need tuttavad lood on selles sarjas saanud uue näo. See tähendab, et ma olen neid muutnud ja täiendanud ning lehekülgede kaupa juurde kirjutanud. Olen neile andnud niiöelda teise hingamise. Ja veel rohkem kavatsen ma kirjutada uusi lugusid, mida ma pole veel metsasilmaga näinud, aga kohe-kohe hakkan nägema.
Head lugemist!
Heljo Mänd
Sinisukk, 2008 184lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.