“Esivanemate hauad”

XII kogu luuletusi

Esivanemate hauad

Kuulake koguja kutset
kõigis neljas tuules,
ja suust suhu
jooksku võimukas hüüd.
Ilmsi, mitte enam unes ja luules,
vaid tormis ja kõnes kajab nüüd:
kogugem koju,
Eestimaa pojad!

Neljasse tuulesse saadan ma kutse,
ümber maakera jooksku mu hüüd
ja kohaku taas
kohal esivanemate kalme.
See on aja ülevaim katse,
mis ründab aju:
Eestimaa randa on tõstnud raju,
tagasi itta voolavad veed,
kust korra alla valgusid need
kaudu maalibisemise
vaevalise.
Ajaahelas palju sest valminud salme.

Ons siin kuskil jatäis maad
või peotäis sõmerat liiva,
Millesse pole murendunud,
rahus või tapluses kiivas,
esiisade põrm?
Mulda ja kruusa on seganud esiema sõrm,
mure ja rõõmu silmavett
on siin olnud rohkem kui järvedes vett.
Kogugem koju,
Eestimaa lapsed!

Esiisade hauad on ristati maas
Vilsandi, Virtsu, Peipsi ja Ilmjärve vahel.
Haudade ridu seob ajas vere muutmatu ahel.
Siin on Kaleva Suure tamme juured,
mille oksi ja latva on laasind
ida ja lääne tuuled.
Siin on väsinud väetid ja suured,
ja mulda on sadanud sangari suule.
Ja oja veermikul loidap
on puhkenud õitsesse ema põrmust.
Veeretan sõrmes aja soovide sõrmust –
vaat, põhjataevas ja suviselt koidab.
Kogugem koju,
Maarjamaa lapsed!

Kuulgem koguja kutset kõigis neljas tuules,
ja sõna jooksku suust suhu:
kogugem koju,
Eestimaa lapsed,
Siberist, Krimmist, Kaukaasiast,
Uuralist, Andidelt, Austraaliast,
Volgalt ja Mississipilt
ning Aafrika steppidest
esiisade haudade juure!

Ees on ajad ja teod nii imelised ja suured

Jõulukuu 1941