“Hingede öö”

Keeruka struktuuri ja mitme tähendustasandiga romaan on eelkõige sügava kriisiseisundi analüüs. Kordub eneseolemasolu ja eluõiguse pideva tõestamise motiiv.

“Muusika kostis nüüd juba üsna selgesti, sest ka järgmine uks otse saali oli lahti. Sealt tuli ka see hele valgus, mis oli paistnud tänavale, sest muidu oli eesruum üsna hämaralt valgustatud. Tükk, mida mängiti, oli mingi klaverikontsert, mida ma kindlasti olin varem kuulnud, mida ma aga kohe ära ei tundnud. See meenutas midagi, millel tänase õhtuga ei olnud mingit sidet – jasmiinilõhna. Läbi lahtise ukse võisin veel näha, et saalis istusid inimesed ridamisi asetatud toolidel, kuid see valgus, mis pealegi voolas otse vastu, oli nii hele mu veidi õrnaks muutunud silmadele, et ma midagi selgesti ei näinud. Pealegi on mu silmad juba loomult üsna tunduval määral astigmaatilised. Kõik paistis nagu läbi prilliklaasidele langenud udu.”