“Või veel parem, kuula.” Ta kutsus Maddyt viipega.
Maddy kükitas tema kõrvale põrandale.
“Mida?”
“Kas sa kuuled seda müra?”
“Mis müra?”
“Seda tiksuvat heli. See on minu bioloogiline kell.”
Maddy kehitas õlgu. “Osta endale digitaalne.”
Gilliani nägu läks pilve. “Ma hakkan vanaks jääma, Maddy.”
“Jumal, kes ei hakkaks? Kas mäletad, kui “tsipa karune” tähendas öist prassingut tätoveeritud rokitähtedega? Nüüd käib see aga ühe neetud salatilehe kohta!”
“Ma panen endale kelluga meiki peale.”
“Gillian, sa olid ainult kolmkümmend kuus.”
“Jah, inimaastates. Üksiku, lasteta naisterahva aastates teeb see umbes kaheksakümmend kuus! Varsti olin ma teksade kandmiseks liiga vana. Võib-olla ma juba olengi teksade kandmiseks liiga vana. Võib-olla käivad inimesed must tänaval mööda ja sosistavad: “Kui hale…” “
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.