“Hundisõidul”

Umbellulidae

Hetkel, kui pannal kaitsevööl kinni klõpsas ja lennuk veerema hakkas, juhtus, et ta lausus endale täiesti ootamatult: “… umbellulidae…” – misjärel oli meeldivalt üllatund, märgates, et viimaks ometi hoiab keelel sõna, mis päevade kaupa oli trotsind igasugust meenutamisvaeva. Ent miks tempas see teadvusse just nüüd?

Vastuse meelis uputas äkkinnukas tunnetus päratuist vetest, millede kohale kandis teda tükk tiivulist terast ja millede siniloksuvasse avarusse hakkas kuhtuma mõttetuks täppeks mandrisuurune saar tema all. Viirastuslik tunnetus kõrguse ja sügavuse kosmilisest sugulusest lõi hetkeks üle pea kokku ning halvas aju; seejärel aga ilmutas ennast isemoodi asotsiatsiooniahela lihtne loogika: umbellulidae on ju taimekujuline organism kuskil kuueteist tuhande jala sügavuses ookeani põhjas, ja kui tal poleks sellist maagilise kõlaga nime, võikski ta jääda sinna biosfääri ääremaile – igaveseks väljapoole tema, Alda Hanikati teaduvst. Siiski – miks pidi ta mõtlema sellele algelisele elule seal vete sügavuses just sel hetkel? Mingi hirm? …

(Paberkaaned puuduvad ja raamatus on endise omaniku nimi)