“Iiveldus”

“Kell on kolm. Kell kolm on alati kas liiga hilja või liiga vara, et teha midagi kasulikku. Veider pärastlõunane aeg. Täna on see talumatu.

Külm päike muudab tolmu aknaklaasidel valgeks. Taevas on kahvatu, uduselt valge. Rentslid olid täna hommikul jääs.

Seedin vaevaliselt radiaatori juures. Ma tean juba ette, et päev on raisus. Ma ei tee midagi mõistlikku, igal juhul mitte enne loojangut. See tuleb päikesest, ta kuldab ähmaselt räpast valkjat udu, mis ripub ehitusplatsi kohal, ta voolab valge ja kahvatuna mu tuppa, heidab lauale neli ebamäärast võltsi peegeldust.

Mu piip on üle võõbatud kuldse lakiga, mis algul püüab pilku oma rõõmsa väljanägemisega – kuid ikka seda vaadata, siis lakk sulab ja järele jääb ainult suur kahkjas jäänuk puutükil. Ja kõigega on nii, kõigega, kuni mu käteni välja. Kui päike muutub selliseks, siis on mõistlikum magama heita. Paraku magasin ma eelmisel ööl nagu kott ja mul ei ole und.”

Sari Eesti Päevalehe Raamat nr 13