On hommikuid, mil juba ärgates tajud, et algav päev tuleb tume…
Nagu luupainaja vaevab see miski su meel, ilma et sa teaksid põhjust. Sa käid ringi nagu vang, kes ootab pääsu. Tunned mingit jäist kirmet oma sisimas ja su käed ei jaksa vähimatki ette võtta. Kuni tuleb lahendus…
Lahendus võib tulla täna, jalamaid, aga ka homme või mõne päeva pärast.
Seekord tuli see kohe, samal ennelõunal. Tuli telefonitraati pidi…
– Isi on surnud, ütles tuttav hääl mu kõrva, teadsid sa ehk juba?
– Ei…
– Ma sain täna hommikul Kanadast kirja. Peale kõige muu oli kirjas see surmasõnum…
Jutt läheb edasi, aga ma ei suuda rääkida, ei leia sõnu, ei oska mõelda ega vastata. Iga uus lause oleks nagu vooderdatud sõnadega “Isi on surnud…” ja need sõnad röövivad teistelt sõnadelt tähenduse.
– Ma lendan neljapäeva õhtul Tallinna, lihavõtte pühad olen niisiis siit ära. Kas ma tervitan? küsib hääl telefonis.
– Jaa! Tee seda, palun! Tervita Tallinna torne, Hirveparki, Lenderi koolimaja ja Pirita kallast…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.