“Imede saar”

Et käesolevat raamatut ei oli nimetatud tõlkeks, sel on oma põhjus. Mitte see, mis esimesel pilgul paistab kõige tõenäolisem – et ma tahtsin näha oma nime raamatu kaanel ja sellepärast ehtisin ennast võõraste sulgedega. Oleksin tõepoolest olnud õnnelik, kui oleksin saanud veeretada kogu vastutuse ligi kuussada aastat tagasi surnud autorile. Aga kõigilie püüetele vaatamata ei õnnestunud mul kätte saada Niccolo Casarmana originaalteost. See ei tähenda muidugi, seda kuskil raamatukogus ei leiduks – on isegi päris kindlaid andmeid koha suhtes, aga see eksemplar on minu eest kaitstud üldtuntud raudeesriidega. On võimalik, et seda leidub ka mujal, sest ma arvan (kuigi ilma kindla allika toetuseta), et see kunagi ka trükis on ilmunud. Kui Casarmana enda teos nüüd peaks välja ilmuma – sest miski ei tiivusta uurijaid rohkem kui võimalus teise töötulemusi ümber lükata -, oleksin ainult rõõmus, sest käesolev raamat oleks sellega ühe käegakatsutava positiivse tulemuse andnud. Ja ma ise asuksin kõige suurema õhinaga selle kallale, et lõpuks teada saada, milline see tõepoolest oli ja kui palju mina (ja teised) on märgist mööda lasknud. …

Puuduvad paberkaaned, kaaned katki.