Esseistlik monograafia Ardi Liivesest
Tegelikult – kas kirjanik peab ikka elama üle oma aja? Nagu suurte kirjanike korral nõutakse. On’s ta selleks võimelinegi? Rohkem pateetikute poolt puhutud illusioon. Võib-olla jääb sõnameistri peaülesandeks pakkuda ehedaid kunstirõõme ennekõike oma kaasaegsetele. Seda jaksas Ardi Liives teha külluslikult. Ta näidendeid nauditi, operettidele hangiti althõlma pääsmeid, kuuldemängudeks võeti varakult aeg maha, romaanide neelamiseks püsiti visalt raamatukogude lugemisjärjekorras. Ta oli oma rahvale ja rahvusele tarvilik. Veel üks naiivne smuulilik juhmus on olnud pateetiliselt käibel – inimene olgu suurem kui ta saatus! No kuulge! Seda ei suuda keegi.
Vaapo Vaher (1945), luuletaja, kriitik ning prosaist, viimasel paaril aastakümnel pühendunud enam esseistikale, süüvinud eesti ja vene kirjandus- ning filmilukku. Avaldanud esseekogud “Surmakuul ja seemnepurse” (2002) ja “Kokaiin Balti jaama turult” (2003). Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi tõsimeelne liige.
Valged kaaned juba hõõrdumisjälgedega, raamatuseljal kaks täket.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.