“Inimene, kes naerab”

“Inimene, kes naerab” on maailmakirjanduse suurmeistri Victor Hugo üks erilisemaid ja emotsionaalsemaid meistriteoseid.See on eepiline ja poeetiline lugu ühiskonna ääremaale tõugatud heidikutest, puhtast armastusest, ahnusest ja võimujanust.
Raamatu keskmes on elult karmilt räsida saanud peategelane, kelle näole on igaveseks lõigatud naeratus, mis varjab tema sügavat sisemist traagikat ja üllast hinge.
Läbi seikluste ja ootamatute saatusepöörete põrkuvad teoses kaks täiesti erinevat maailma – luksuslik, kuid külm kõrgajastu eliit ning vaene, kuid kokkuhoidev lihtrahvas.

Victor Hugo kirjutas romaani “Inimene, kes naerab” Suurbritanniale kuuluvatel saartel, täpsemalt La Manche’i väinas asuval Guernsey saarel.
Victor Hugo ei olnud seal puhkusel ega vabatahtlikult, vaid sunnitud poliitilises paguluses (eksiilis). See juhtus järgmistel põhjustel:
Vastuseis diktaatorile: Prantsusmaal haaras 1851. aastal riigipöördega ainuvõimu Napoleon III. Veendunud demokraadina ja vabariiklasena astus Hugo uue isevalitseja vastu väga ägedalt välja, nimetades teda reeturiks.
Eluohtlik olukord: Kuna keisri režiim hakkas vastaseid taga kiusama ja vangistama, pidi kuulus kirjanik eluga pääsemiseks Prantsusmaalt põgenema.
Teekond saartele: Esmalt põgenes ta Belgiasse. Kuna Prantsusmaa surve ulatus ka sinna, liikus ta edasi Suurbritannia kroonile kuuluvatele, kuid Prantsuse ranniku lähedal asuvatele Jersey ja seejärel Guernsey saartele.

Elu Guernsey saarel (1855–1870)
Guernsey saarest sai pooleks eluks Hugo uus kodu (kuulus Hauteville House).Kuigi keiser pakkus talle hiljem amnestiat (armuandmist) ja lubas kodumaale naasta, keeldus Hugo põhimõttekindlalt Prantsusmaale tagasi minemast seni, kuni seal püsib diktatuur. Ta naasis Pariisi alles 1870. aastal, kui Napoleon III võimult langes.Just seal saarel, merevaatega majas, sündisid lisaks “Inimesele, kes naerab” ka tema teised titaanlikud teosed nagu “Hüljatud” (Les Misérables) ja “Meretöölised” (Les Travailleurs de la mer).
See, et ta elas parasjagu Briti territooriumil, andis talle ka otsest inspiratsiooni uurida põhjalikumalt inglise ajalugu ja kirjutada romaan just sealsest 18. sajandi ühiskonnast.

Kahjuks ei ole romaani “Meretöölised” (Les Travailleurs de la mer) kunagi täispikalt eesti keelde tõlgitud