“Inimeste maa”

Maa õpetab meid iseennast tundma, paremini kui kõik raamatud. Sellepärast, et ta hakkab meile vastu. Inimene õpib end tundma, kui ta võitleb takistustega. Kuid selleks, et neid ületada, vajab ta tööriista. Tal on vaja höövlit või atra. Talupoeg harib maad, ta kisub vähehaaval looduselt tema saladusi; ja tõde, mida ta avastab, saab kogu inimkonna omaks. Ka lennuk, õhuteede avastamise tööriist, viib inimese ühendusse kõikide vanade probleemidega.
Mul on alati silme ees pilt oma esimesest lennuööst Argentiinas; oli pime öö, ainult harvad tuled lagendikul särasid nagu tähed.
Igaüks neist kõneles selles pimeduse ookeanis inimese teadvuse imest. Ühes majas loeti, mõeldi, puistati südant. Teises … võib-olla püüti tungida universumi saladustesse, nähti vaeva, tehes arvutusi Andromeda udukogu kohta. Kolmandas armastati. Üksikud harvad tuled helkisid lagendikul ja igaüks neist nõudis endale toitu. Isegi kõige tagasihoidlikumad – poeedi, õpetaja, puusepa tuled. Aga kui palju oli nende elavate tähtede seas suletud aknaid, kui palju kustunud tähti, kui palju magavaid inimesi…
Hea oleks nendega kohtuda. Peaks proovima ühendust saada mõnega neist tuledest, mis põlevad lagendikul üksteisest kaugel.