“Insula. Elu saar”

Ma sulgen kodumaa ukse enda taga. Ajajoon katkeb. On vaid õõnes tühjus … Seal, kuhu minul tuleb nüüd minna, on kai ääres ankrus suur valge laev. Meri on kui piir, mis tundub veelgi läbipääsmatum kui enne. Selle piiri ületamisel algab koheselt koduigatsus … Sulgen hetkeks silmad ja mõtlen: hoolimata sellest, et mu eelmine maailm on purunenud, ei taha ma kaotada lootust … ja unistusi. Sisenen valgesse laeva. Ma olen Sade Seemann, majanduspõgenik Euroopa Liidu väikesest, alla miljoni eestlasega riigist nimega Eesti.