“Ja saabub õhtu”

Merili ärkab. Ta ei taipa, kus ta on. Miks ta magab siin põrandal, triibuline kaltsuvaip külje all? Tuba on tühi, ainult peegel, see on kaetud linaga. Ta võpatab – kus on Liina? Siis meenub talle nagu läbi udu… matus… ta hoidis kahe käega kõrvu kinni, kui labidatäied hakkasid põntsuma vastu kirstukaant… Kas ta nägi seda unes? Aga kus on siis Liina? Miks ta magab siin tühjas toas põrandal?

…

(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)