“Jefreitor Jõmm”

“Ahoi, kapten! Teid küsitakse!”
Õlakas madrus, kes need sõnad kaubalaeva “Sormovo” sisemusse hõikas, ei jäänud vastust ootama. Lahtise kambüüsiukse kõrvalt lagav koridor viis nagu tunnel läbi kõigi tekiehituste. Seda mööda ulatus hääl selgelt maisnaruumi, see oli ammu järele proovitud.
“Küll kapten nüüd tuleb,” ütles madrus. “Küll ta nüüd tuleb õige varsti. Natuke võitu ju oodata.”
Natuke võisid nad tõepoolest oodata.
Laevaninasse tagasi lonkinud vahimadrus oli käskinud külalistel trapi juures paigal püsida, kuid need ei võtnud seda korraldust eriti tõsiselt. Ja küllap sellest võis aru saada. Mitte igal kaheteistkümneaastasel noorel inimesel ei ole võimalust tõsta jalga laeva pardale, mis alles mõne nädala eest hiivas ankru kusagil võõral maal. Mitte iga noor inimene ei saa vedada sõrmega üle ehtsate illuminaatorite. Ja hoopis vähe on neid, kellel läheb korda pista pea päästepaati katva presendi alla.

…