“Jumala laps”

Paul Sayeri loomingu märksõnadeks on psühholoogiline sügavus, täpne, kujundlik ja tundlik stiil.
Kui “Hullumeelsuse mõnude” peategelast iseloomustab eelkõige passiivsus, vastuseis liikumisele, otsustamisele, olgu tema jõuetus tahtlik või tahtest sõltumatu, siis “Jumala lapse” kangelane Harold tõuseb tegutsejaks, võtab vastu ränga otsuse ja viib ellu korralikule pürjelile tavatu teo. Täpselt ja läbi kogu teose püsiva pingega kirjeldab Sayer nii laiba matmise üksikasju kui ka tahtmatult mõrvaloosse sekkunud mehe süümepiinu ja hirme. Veenvalt on esitatud matja ja maetava suhted, peategelase kahtlused ja ootamatult lahvatav vimm. David Robson on Sunday Telegraphis ilmunud arvustuses märkinud, et “Jumala last” võiks hõlpsasti liigitada psühholoogiliseks thriller´iks. Seesama arvustaja kiidab romaani hitchcockipärast süžeed ja grahamgreene´ilikku stiili.

– Riina Jesmin

Loomingu Raamatukogu, 1998/23-26