“Juudapuu”

Sügisene hommik oli niivõrd ilus, et Moray, uurides ettevaatuse mõttes oma akna taga asuvat reostaat-kraadiklaasi, otustas einestada magamistoa rõdul. Ta on maganud hästi; varem unepuuduse all kannatanule oli kuus tundi uut kindlust sisendavaks saavutuseks. Päike paistis soojalt läbi ta Griederi siidist hommikumantli ja Arturo oli, nagu tavaliselt, koostanud täiusliku kandikutäie hommikusööki. Ta valas oma Toscanini kohvi, mis säilis kuumana hõbedast termos-pudelis, määris värsekele saiale mäestikumett ja laskis oma silmadel rännata avastaja rikkaliku, possessiivse naudinguga. Jumal, milline ilu! Ühel pool Reisberg, mis tõusis taevas kavandatud sümmeetriaga sinise laotuse poole üle võrratult roheliste aasade, kergelt üle puistatud väikeste igivanade punasekatuseliste karjaseonnidega; teisel pool Eschenbrücki sujuvad nõlvad, viljapuuaiad pirni-, aprikoosi- ja kirsipuudega; otse ees lõunas lumitipuliste Alpide kauge ahelik ja allpool, oh jaa, ta omandi kõrglavast allpool, puhkas Schwansee, armastatud järv nii mitmete erinevate meeleoludega, äkiline, metsik ja suurepärane, kuid nüüd sädelemas rahus, looritatud kõige õrnema udulinikuga, mille taga liugles väike valge paat vaikselt nagu… nagu luik, otsustas ta luuleliselt.

…

Tuntud inglise kirjaniku Archibald Joseph Cronini (1896-1981) romaan püüdlikult arstikutseks valmistunud noorest šarmantsest, aga pehmeloomulisest David Morayst. Hoidudes kõigest, mis talle tüli ja raskusi valmistaks, reedab ta parimatele kavatsustele vaatamata oma kõige kallimad inimesed. Suutmata aastakümnete jooksul unustada oma kunagist armastatud Maryt, läheb ta tagasi noorusmaadele, et heastada kunagi tehtud halba. Kohtumine Mary tütrega näibki andvat talle selleks võimaluse.