Külaskäik Haimi vanemate poole oli pingutav. Oli õhtusöögi aeg ning laud kaeti korteri kõige suuremasse tuppa – samasse, kus Heli oli kunagi ööd olnud. Heli pilk riivas kušetti toanurgas ja võpatades pööras ta silmad ära.
Lauakatmist lõpetades ja juba toite pakkudes rääkis Haimi ema miskipärast nukra naeratusega, et eesti naistel on lahke ja pehme hääl ja et juba kaugelt on selge, kellega tegu. Ja et oma lastega rääkivat eesti emad samuti kannatlikult ja viisakalt.
Aastakümneid hiljem avastab Heli ühest sahtlist paki vanu kirju ja kunagisi päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma tema elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, haigettegemisi ning vastu kõigi sugulaste tahet nad siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid alles algus …
Pia Pajur (1940) on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Varem on tema sulest ilmunud 3 publitsistikakogumikku. Käesolev romaan märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.