Nüüd, kus ma olen kaotanud oma imaaži, võin pihtida sellest, mis minust märtri, Kristuse, erilise inimese ja erandi tegi. Kaotanud kannataja rolli, mille saatus mulle ammu oli määranud, ei leia ma enam üldsuse silmis tunnustust. Suurkannataja tiitel kuulus minu isiku juurde viisteist aastat. Läheb kaua aega, enne kui suudan avalikkusele tõestada, et kannatan hirmsaid piinu.
Mu pihtimus hajub kirikuvõlvide alla ja peksleb linnu kombel vastu laevitraaži. Aga ma kogun ahastusest jõudu ja surun oma palve põrandalähedasse viirukivaesesse õhku. Mulle on vaja lahket sõnumit, ainult paari-kolme lauset ning ruum ja aeg painduvad. Ma justkui ei elagi enam kunstile, mingi surve kisub mind kaasa kirjanduse kiiluvees. Mind lohutab kurnav teadmine, et minevik pole väärt säilitamist ja tulevik läbielamist. Kui nii, las siis tunnevad sellest rõõmu kõik need, kellel on aastajooksud, kuujooksud, jooksuajad, kuutõved, päevamured, tsüklid, tuhud, muhud, köhad – UUTE ALGUSTE PIDEV PETLIK NING VALE LOOTUS!
Ma ei vaja nõu ega abi. Olen ennast üle lugenud. Ahmisin Freudi, Jungi, T.S. Ellioti ja teisi. Lootsin, et nende – nagu ooperi libretodegi – lugemine aitab mul üle saada ambivalentsest hoiakust naissoo suhtes ning mõtestab lahti igivanu kõnekäände, nagu to die elisabetiaanlikus keelepruugis või femme fatale, vagina dentata, le petit mort jne. Kaudselt lootsin selgust oma kalduvusse rühmitada naisi madonnadeks ja litsideks, mis seletaks hoobilt mu ilukirjanduslikku teisikut kui rituaalohvri järglast ja palju, palju muud.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.