“Kaval Antsu ja vanapagana lugu”

Kaval Ants ja Vanapagan

Esimese väljaande järele redigeerinud ja trükivalmis seadnud
Fil. lic. V. Konsa

Saateks
Käesolevas raamatus on esitatud Kaval-Antsu ja vanapagana lood selles valikus ja sel kujul, nagu need rahvajuttude põhjal kirja pani M. J. Eisen, siis kui ta veel oli Kroonlinna pastoriks. Uustrükk on tehtud esimese (1905) väljaande alusel ja ka illustratsioonid raamatus on võetud samast trükist. Eiseni eessõna esimesele väljaandele on esitatud muutmatul kujul.
Kuna raamatukene on mõeldud eestlastele väljapool kodumaad, siis on tal oma ülesanne täita eriti meie noorima põlve suhtes. Oleme ju täielikult eraldatud kõigist, mis kuulub meie rahva rikkalikku vaimuvarasse – rahvaluulesse. Neile eesti poistele ja tüdrukutele, kes kasvavad üles võõrastes maades ja saavad oma algõpetuse võõras keeles, jäävad tundmatuks eesti rahvajuttude tagavarad ja neis peituvad tarkuseterad. Olgu selles raamatukeses esitatud lood meie kadunud rahvasõbra, rahvaluulepioneeri, kirikumehe ja õpetlase Mattias Johan Eiseni tervituseks eesti noortele võõrsil, tervituseks, mis puistab peotäie jututeri sellest suurest salvest, mille me pidime maha jätma kodumaalt lahkudes.
– V. K

Eeskõne
Vanu jutte on meie rahval leegion. Kõige armsam neist on ja kõige armsamaks neist jääb Kavala Hansu ja vanapagana lugu. Kuulab meie noor rahvas muidki jutte hea meelega pealt, Hansu ja vanapagana lugu tõmmab kohe suud naerule ja toob rõõmutujud peale. Vanapagana kulu peal valmistab meie noorsugu enesele tihti lõbusaid tundisid.
Uuem uurimine on kätte näidanud, et vanapagan sugugi see kurivaim pole, kelleks teda tänini peetud. Uuema uurimise järele ilmub vanapagan ainult paganuse esitajana., otskohtlsena hiiuna. Hans selle vastu astub meile küll ristiinimesena ette, aga niisugusena ristiinimesena, kes ristiusust ainult nime pärinud. Materjalismuse jüngriks, õigem materjalismuse esitajaks võiksime Hansu nimetada, Hansu püüd käib ainult selle peale iseenesele kasu saata.
Hansu ja vanapagana lugu on tänini ju mitmele korrale välja antud, aga õiget pilti Hansu ja vanapagana tegevusest pole need annud. Ikka on neis vanapagana teguviis kurjavaimu tegudega ära segatud. Selle raamatu kokkuseadja on selle vastu katsunud vanapagana küljest kurjavaimu ehteid maha kärpida ja vanapaganat inimesena näidata. Sellega ei taheta veel tunnistada, nagu tähendaks vanapagan alati inimest. Ei, palju lugusid leitakse, kus vanapagan tõsisena kurjana vaimuna ilmub, kuid nendega ei ole meil seekord tegemist.
Raamatu kokkuseades on raamatu toimetaja iseteed käinud, kui tänini vanade juttude väljaandmises käidud. Siiamaale on lugusid püütud nendesamade sõnadega jutustada, nagu lugu korra kirja pandud. Sest põhjusmõttest on ses raamatus kõrvale mindud. Ühisust loole anda soovides on lugu tihti vabamalt jutustatud ja tarvikorral natuke muudetudki. Kuna suurem hulk teisendisi Hansu lasevad vanapaganat tappa, on ses raamatus harva ettetulevat teisendit tarvitatud, kelle järele Hans oma kurjade tegude eest ise paraja palga saab ja vanapagan edasi jääb elama. Seda viisi näitab seegi lugu, et kurjategemine omal ajal ikka nuhtluse eest leiab. Ülepea ei ole selles raamatus kõiki Hansu ja vanapagana juttusid ära trükitud, vaid ainult niisugused, mis raamatu plaaniga kokku sündisivad. Tähtsamatele juttudele on G. Pihlakas lasknud kohased pildid valmistada, mis lugu silma ees elavaks teevad. Nende piltide eest annavad noored lugejad vististi kulukandjale palju tänu. Ei ole ju muid Eesti vanu jutte veel sellekohaliste piltidega suuremas koos ilmunud.
– M. J. Eisen

Tagakaanel plekid