Õkva perenaine Juuli seisis tagakambri peegli ees ja seadis pähe vahakat siidrätikut, Siimeoni kinki kes küll teab mis põhjusel, kuna asjad kujunesid ainult pooliti tema soovi kohaselt. Tõsi, ta sai Elvi endale… päriselt, aga mitte Juulit Juhanile. Ei!
Paber, milles rätik seisis, on koltunud, ajahambast muredaks puretud. Eks olegi mitu aastat, tervelt kuus või seitse, mil sai selle. Rein oli tollal alles algaja koolijüts, täna aga juba täienduskooli lõpetaja, kuueteistkümnesse astunud mehehakatis, emast pool pead pikem, ja kes teab ehk isastki, kui kadunuke oleks elanud ja pojaga seljad kokku pannud. Aga kohmakas teine veel, et iseendalegi tülinaks! Juuli suu tõmbus muigele ja silmadki naeratasid. Mõnikord on üsna mõnus ennast vahtida peeglist. Või selleks muu ajal aega on kui erakordsete sündmuste puhul, mil argipäevaaskeldused tuleb heita seljataha ja pühapäevatunne asemele võtta. Nagu täna. Niisugustel päevadel on aega ülearugi, et seisa peegli ees ja vahi näonaha kortsukesi või näpitse karvakesi, mis nagu oraseheina ladvad tekivad lõua piirkonda. Kortsukesi võib vajutada ja karvakesi välja kiskuda, aga need mõlemad siginevad uuesti vastu omaniku tahtmist. Juuli tegi seda võib-olla just täna erilise hoolega. Ka ei pahanenud ta täna aegaviitva näpitsemise üle, sest see oleks rikkunud hommikul omaksvõetud pühapäevameeleolu. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.