“Kiivakiskunud elu”

Põlvkondade vaheldumine on elu seadus. Noorusaeg on üleminekuetapp lapsest täiskasvanuks. Sel ajal õpitakse, omandatakse teadmisi ja oskusi, arenevad füüsilised ja vaimsed võimed. Peagi lülitutakse ühiskonnaelu kõigisse valdkondadesse. Kõikide noorte kohta ei saa aga öelda üksnes kiidusõnu. Küllap on alaealiste õigusrikkumistest midagi kuulnud igaüks. Kusagil pargis peksti läbi hiline kojuruttaja, väikselt koolipoisilt võeti ära toiduraha, kellegi suvilasse murti sisse, mingis kohas tegutseb noorte pättide kamp… Selline meie elulaadiga vastuolev käitumine sunnib küsima, kust tulevad selliste tegude kordasaatjad, mida nendega ette võtta. Autori otsesed kokkupuuted alaealiste õigusrikkujatega algasid pärast töölesuunamist erikooli nr. 2. Töötamine erikoolis kutsus esile vastakaid mõtted, sundis muutma mõndagi senistest arusaamadest. Paljude käibetõdedega polnud seal midagi peale hakata. Andis tunda teadmiste vähesus, kaootilisus, lünklikus. Mõte alaealistest õigusrikkujatest kirjutada juhtus vajadusest oma teadmistes ja arusaamades kord lüüa.