“Kodunt kaugemal. Reisikirjad laiast maailmast”

Olev Remsu on sünnilt rännumees. Esimesed pikemad matkad tegi nooruk juba keskkooli aega autostopiga, retkeldud sai Ukrainas koos Krimmiga, Kesk-Venemaal, Moskvas ja Piiteris. Seejärel tuli loomavedamine. 14 mullikat vagunisse, ja aidaa kaugustesse! Sihtkohtadeks Kaukasus, Kesk-Aasia ja Lääne-Siber. Pärast loomade mahalaadimist Remsu jaoks õige teekond alles algas, ta tiirutas läbi pool Nõukogude Liitu. Septembri alguseks Tartusse tagasi jõudnud poissi ootas loomavedamiskontori kassas priske palgakopikas, mis kulus talvel tudengielu peale. Kokku käis Remsu loomi vedamas 18 korda.
Seejärel algasid soliidsemad turneed. Ajakirjanike ja kirjanike liidu loominguliste komandeeringutega rändas Remsu Kamtšatkal, Tšukotkal, Kuriilidel, Sahhalinil, Taimõril ja Jamalil, ta on kõik Venemaa hiigeljõed otsast lõpuni läbi purjetanud.
1991. aastal, kui piirid avanesid, läks lahti ehtsaks reisipeoks. Kiiruga oli vaja tasa teha kõik, millest inimene varem ilma oli jäetud. Remsu mäletab esimest Soomes-käiku. Süda helises, kui ta Helsingi kaldapealsel jalutas, oli tahtmine nahast välja hüpata. Viimaks jõudsin minagi siia! Seejärel tulid pikad Hiinas-olekud, ümbermaailmareis, Aarika ja Aasia. Remsu on säärane erand, et käis mitu korda Lõuna-Ameerikas, enne kui Põhja-Ameerikasse sattus.
Ehk saab nähtud paika hinnata selle järgi, kuhu hing kõige rohkem tagasi igatseb. Remsu mõtleb pisut ja vastab: Jeruusalemm, Tahiti, Marrakech ja …
Kas pole Remsu üks veider mees? Selmet rahulikult kodus istuda, laseb tema mööda maamuna ringi. Huvitav, mis ta sinna on ära kaotanud?