“Kohtumised loomadega”

See on kummaline, aga lemmikloomi pidades hakkad neid vägisi võtma kui väikesi inimesi ja kipud omistama neile meie iseloomujooni. Sellist antropomorfset suhtumist on kohutavalt raske vältida. Kui sul on kuldhamster ja sa jälgid pidevalt, kuidas ta istub ja pähklit närib, tillukesed käpad erutusest värisemas ning põsetaskud aina paisumas neisse talletatud toidust, mida ta kohe ära süüa ei jaksa, leiad ühel päeval, et ta näeb välja täpselt nagu sinu onu Amos, kui too, portveinist ja pähklitest pungil, oma lemmikklubis istub. Sellest hetkest peale on kõik rikutud. Hamster käitub edasi nagu hamster ikka, sina aga näed temas ainult tillukest onu Amost, ingverikarva kasukas seljas, põsed toidust pungis, alailma klubis istumas. Neid loomi on väga vähe, kel on piisavalt tugev ja selge iseloom, et seesugusest suhtumisest pääseda; kelle isikupära ilmneb nii jõuliselt, et sa oled sunnitud kohtlema teda kui indiviidi, mitte kui miniatuurset inimolevust.